Nädala album: CocoRosie - La maison de mon rêve

Vaikselt youtube´is ringi kolades silma jäänud CocoRosie 2004 aastal ilmunud debüütalbumi puhul on tegemist geniaalsuse tipuga. 2003. aastal alustanud põlis-ameeriklastest õdede Sierra ja Bianca duo lindistas oma esimese albumi Pariisis Sierra korteri wc-s. Algselt kitsale sõprade ringile mõeldud albumi üks koopia sattus aga Touch and Go Recordsi nimelise plaadifirma valdusse ja pikemalt mõtlemata soovisid nad albumi massidesse viia. Plaat on tehtud kitarri, harfi, klaveri ja lastemänguasjadega, muusikalised assotsatsioonid on Fat Boys Slimmi, indie, ameerika folkoloori, gosplis, bluesi, trip-hopi reggae ja hip-hopiga. Asja võluvaim osa on ikkagi see, kui vähe on vaja selleks, et teha head muusikat - hinge, paari pilli ja hulka geniaalsust. Soovitan kõigil kel vähegi huvi uue ja originaalse vastu kuulata.

Hinne: 10/10

Lugude list:
01. Terrible Angels
02. By Your Side
03. Jesus Love's Me
04. Good Friday
05. Not For Sale
06. Tahiti Rain Song
07. Candyland
08. Butterscotch
09. West Side
10 Madonna
11. Hatian Love Song
12. Lyla

Lugu milleta on võimatu elada.

Rääkigu inimesed, mida tahavad aga House Of Paini "Jump Around" on NUMBER 1. Kahju on ainult sellest, et House Of pain nii kiiresti pillid kotti panid. Ja miks youtube näitab, et loo autoriks on Cypress Hill? Põhjuseks on vist see, et DJ Muggs on loo produtsent ja ilma selle jumaliku käeta ei oleks asjast selliset hitti tulnud.

Kui väike vend käib suure jälgedes ehk New Yorgi hardcore´i pere.

Maailma üks kuulsamaid hoardcore´i bände Agnostic Front loodi 1980 aastal Vinnie Stigma poolt, peale erinevate lauljate katsetamist liitus bändiga Roger Miret, kellega koos anti 1983 aastal välja esimene album "United Blood". 1988 aastal sündis Agnostic Fronti kõrval projekt Madball, kus mikker ulatati Roger Mireti nooremale vennale Freddy Cricenile. Kui Agnostic Front tegi tegevuses viie aastase pausi 1992 - 1997 siis täiesti iseseisvaks saanud Madball põrutas omasoodu edasi. 1997 Stigma ja Miret panid Agnostic Fronti uuesti kokku. Järgmisel aastal tuli välja "Something's Gotta Give" nimeline album, millet on pärit ka bändi kuulsaim lugu "Gotta Go".



Järgmisel aastal ilmus album "Riot, Riot, Upstart", mille nimi lugu kirjutas ennast samamoodi maailma hardcore´i klassikasse.



Aastal 2004 ilmus plaat "Another Voice", kus varem rohkem pungi ja OI! poole kaldunud Agnostic front liikus stiililt Biohazardi ja Madballi poole. "Peace" ja koos Freddy Criceniga tehtud "So Pure to Me" on tunduvalt vähem pungilikumad, kui "Gotta go" ja "Riot, Riot, Upstart".





Täna esimest korda 2007 aastal ilmunud "Warriorsi" kuulates tekkisid väikesed külmavärinad - kui heaks võib veel üks bänd minna? "Addiction" ja "For My Family" näitab järiekordselt, et Stigma ja Miret ei ole veel väsinud. Mõneti meenutavad need lood rohkem Biohazardit kuid viimasel jäi alati midagi puudu, et nii sümpaatseks saada.





Madballi 1996 aastal ilmunud albumi "Demonstrating My Style" pealt ilmunud lugu "Pride (Times Are Changing)", meenutab alguses "Gotta go-d".



2005 aastal ilmunud albumi "Legacy" näitab, et väike vend suudab suuremale ikka päris korralikult hambaid näidata. "Heavenhell" ilma bändi teadmata võiks asja vabalt Agnostic Frondiga segi ajad, kuid puudu on Stigma geniaalsed soolod, mis on ka vist suurim põhjus, miks Madball Agnostic Frondi varju jääb.



"Infiltrate The System", mis ilmus 2007. aastal näitab, et Madball on samamoodi nagu vein ajaga paremaks läinud.

Ketaspidur - valel ajal vales kohas.

Laupäeval sai Viljandis Motorammil käidud, vähemalt ma arvan, et ürituse nimi ikka oli selline, kuigi see ei oma antut kontekstis kõige suuremat tähtsust. Tähtsam on antud momendil, see et õhtul sai ka üle ei tea mitme aasta taas Ketaspidurit nähtud. Kunagi ühel kontserdil kuulsin ma lugu "Usual day", mis on siia maani minu üks lemmik lugusi ja kogu mu respekteeritav osa kodumaisest pop pungist alagab ja lõppeb selle looga. Kuid nüüd kontserti juurde, mida ma nägin ma tänu bändi trummarile Mannile. Arvestades üritust, kus bänd üles astus siis müts maha meeste ees, kuna alla igasugust arvestust publiku ees suutsid tegelased jääda endaks ja ikkagi korraliku show maha pidada. Tean omast käest mida tähendab esineda, kui lava ees on paar inimest ja needki tuttavad. Kuid jah kutid tegid korraliku show ja käitusid 100% profesionaalselt ja seda oli nauditav vaadata. Kui liikuda vaikselt muusika juurde siis ei suuda ma sellist positiivsust enam leida. Aastaid tagasi, kui kogu see tiineritepunk, ei olnud veel päris massidesse jõudnud oli neid nauditav kuulata ja ekstra Ketaspiduri pärast ka mõnele konsale sai sõidetud. Tänapäevaks on aga antud stiil nii ära leierdatud, et midagi head ei ole enam ammu kuulda olnud. Võib-olla häiris ka see, et kõike tehti eestikeeles ja midagi uut, säravat ja meeldejäävat polnud.
Ma mõtlen vaikselt veel järgmine kuu ilmuma pidanud albumi peale, siis tekib sügav kahtlus, kas see suudab kuidagigi alla pandud raha tagasi teenida? Aga noh, mina ei ole massid ja migile vanuseklassile müüb see muusika nagu soe sai, seega võtan vaikselt pöidlad pihku ja soovin, et Mann ja kompanii suudaks omadega nulli tulla. Kogu selle umbuskliku jutu peale aga soovitan ma siiski laivi vaatama minna, kuna vähe on Eestis selliseid bände, kes laval nii tugevad oleks.

Sorry kutid, ma austan väga teie kümmet aastat higi ja pisaraid aga musa pole just minu maitse - ärge pikka viha pidage.