Nädalalbum: Propellerheads - Decksandrumsandrockandroll

Kes ei teaks "Spybreak!´i" Matrixi soundtrackilt ja paljudele tuleb tuttav ette ka fraas: "it's all just a little bit of history repeating". Kuid see on kõigest osake sellest big beat´i klassikasse kuuluva albumi pealt, mis kõigub vaikselt ka trip-hopi ja breakbeat´i lainetel. Ma ise pean ennast eelkõige rocki põhise muusika austajaks aga Propellerheads suudab mus tekitada kustutamatu tungi klubisse ronida ja tantsida. Alustades "Sbybreak!´ist", mis oma hoogsate rütmidega tekitab tunde, et tahaks lõpmatult tantsida ja erinevalt Matrixi soundtracki lühikesest versioonist on "Decksandrumsandrockandroll´il" seda lugu pea seitse minutit. Sama efekt saabub ka "Take California´t" kuulates ja kui natuke viitsimist on, siis on ka olemas sellest loost remix koos Jungle Brothersiga, mis on veel groovim. Ja kui nahk märg siis jõuame "Velvet Pants´ini", mis viib kegelt uitama ja hetkeks unustad koha, kus sa hetkel viibid. De La Souliga tehetud "360° (Oh Yeah?)" tuletab meelde, miks mulle tri-hop meeldib. Muidugi ei saa üle ega ümber jazzi "grand old lady" Shirley Bassey fantastilisest hääletämbrist "History Repeating´is" ja loo enda jazzu rütmid kutsuvad jälle ja jälle jalga keerutama. Selleks et viimane võtta endast tuleb kiiresti "Bang On!" peale panna ja lasta rütmil ennast kaasa viia. Lõõgastumiseks selle albumi juures on kõige parem lugu "On Her Majesty's Secret Service", mis on Propellerheads´i nägemus James Bondi tunnus meloodiast. Lugu on tehtud koos inglise helilooja David Arnoldiga, kelle hingel on viie bondi filmi muusika, lisaks veel kultusseriaali "Little Britain" heli. Jungle Brothersit kuuleme, selle plaadi viimases loos "You Want It Back". Kummaline on see, et tekib suutmatus otsustada, kas Propellerheads on parem instrumentaalsena või koos vokaalidega. Aga vahet ei ole, mis muusika stiili austaja sa oled, see on kindlasti album, mille peab korra elus ära kuulama.

Hinne: 7/10

Lugude list:(võib erineda, kuna albumit on välja antud kolmes erinevas regioonis, see on Ameerika versiooni lugude list.)

1. "Take California" – 7:21
2. "Velvet Pants" – 5:46
3. "Better?" – 2:03
4. "360° (Oh Yeah?)" – 4:27
5. "History Repeating" – 4:02
6. "Winning Style" – 5:58
7. "Bang On!" – 5:44
8. "A Number Of Microphones" – 0:45
9. "On Her Majesty's Secret Service" – 9:20
10. "Bigger?" – 2:20
11. "Cominagetcha" – 7:02
12. "Spybreak!" – 6:58
13. "You Want It Back" – 5:59

SUB FM - hetke parim dubstepi jaam internetis.

Vaikne on siin olnud aga noh juhtub. Paar dubi pidu lähiminevikust on mõjunud väga nakatavalt ja sai siis dubi ja dubstepi raadioid otsima hakatud aga tulemus oli üsna kesine. Parim mis leidsin http://www.subfm.com/ aga seegi ei rahulda mind täiel määral, seega kui keegi trehvab lugema ja teab mõnda eriti head dubi või dubstepi jaama siis võiks teada anda. Ideaal oleks midagi sellist nagu on GTA 3-s K-Jah aga ise veel midagi sellist leidnud ei ole. Ja üldse kui kellegil on mingeid soovitusi sellel teemal siis olen väga tänulik nende eest.

Nädala album: CocoRosie - La maison de mon rêve

Vaikselt youtube´is ringi kolades silma jäänud CocoRosie 2004 aastal ilmunud debüütalbumi puhul on tegemist geniaalsuse tipuga. 2003. aastal alustanud põlis-ameeriklastest õdede Sierra ja Bianca duo lindistas oma esimese albumi Pariisis Sierra korteri wc-s. Algselt kitsale sõprade ringile mõeldud albumi üks koopia sattus aga Touch and Go Recordsi nimelise plaadifirma valdusse ja pikemalt mõtlemata soovisid nad albumi massidesse viia. Plaat on tehtud kitarri, harfi, klaveri ja lastemänguasjadega, muusikalised assotsatsioonid on Fat Boys Slimmi, indie, ameerika folkoloori, gosplis, bluesi, trip-hopi reggae ja hip-hopiga. Asja võluvaim osa on ikkagi see, kui vähe on vaja selleks, et teha head muusikat - hinge, paari pilli ja hulka geniaalsust. Soovitan kõigil kel vähegi huvi uue ja originaalse vastu kuulata.

Hinne: 10/10

Lugude list:
01. Terrible Angels
02. By Your Side
03. Jesus Love's Me
04. Good Friday
05. Not For Sale
06. Tahiti Rain Song
07. Candyland
08. Butterscotch
09. West Side
10 Madonna
11. Hatian Love Song
12. Lyla

Lugu milleta on võimatu elada.

Rääkigu inimesed, mida tahavad aga House Of Paini "Jump Around" on NUMBER 1. Kahju on ainult sellest, et House Of pain nii kiiresti pillid kotti panid. Ja miks youtube näitab, et loo autoriks on Cypress Hill? Põhjuseks on vist see, et DJ Muggs on loo produtsent ja ilma selle jumaliku käeta ei oleks asjast selliset hitti tulnud.

Kui väike vend käib suure jälgedes ehk New Yorgi hardcore´i pere.

Maailma üks kuulsamaid hoardcore´i bände Agnostic Front loodi 1980 aastal Vinnie Stigma poolt, peale erinevate lauljate katsetamist liitus bändiga Roger Miret, kellega koos anti 1983 aastal välja esimene album "United Blood". 1988 aastal sündis Agnostic Fronti kõrval projekt Madball, kus mikker ulatati Roger Mireti nooremale vennale Freddy Cricenile. Kui Agnostic Front tegi tegevuses viie aastase pausi 1992 - 1997 siis täiesti iseseisvaks saanud Madball põrutas omasoodu edasi. 1997 Stigma ja Miret panid Agnostic Fronti uuesti kokku. Järgmisel aastal tuli välja "Something's Gotta Give" nimeline album, millet on pärit ka bändi kuulsaim lugu "Gotta Go".



Järgmisel aastal ilmus album "Riot, Riot, Upstart", mille nimi lugu kirjutas ennast samamoodi maailma hardcore´i klassikasse.



Aastal 2004 ilmus plaat "Another Voice", kus varem rohkem pungi ja OI! poole kaldunud Agnostic front liikus stiililt Biohazardi ja Madballi poole. "Peace" ja koos Freddy Criceniga tehtud "So Pure to Me" on tunduvalt vähem pungilikumad, kui "Gotta go" ja "Riot, Riot, Upstart".





Täna esimest korda 2007 aastal ilmunud "Warriorsi" kuulates tekkisid väikesed külmavärinad - kui heaks võib veel üks bänd minna? "Addiction" ja "For My Family" näitab järiekordselt, et Stigma ja Miret ei ole veel väsinud. Mõneti meenutavad need lood rohkem Biohazardit kuid viimasel jäi alati midagi puudu, et nii sümpaatseks saada.





Madballi 1996 aastal ilmunud albumi "Demonstrating My Style" pealt ilmunud lugu "Pride (Times Are Changing)", meenutab alguses "Gotta go-d".



2005 aastal ilmunud albumi "Legacy" näitab, et väike vend suudab suuremale ikka päris korralikult hambaid näidata. "Heavenhell" ilma bändi teadmata võiks asja vabalt Agnostic Frondiga segi ajad, kuid puudu on Stigma geniaalsed soolod, mis on ka vist suurim põhjus, miks Madball Agnostic Frondi varju jääb.



"Infiltrate The System", mis ilmus 2007. aastal näitab, et Madball on samamoodi nagu vein ajaga paremaks läinud.

Ketaspidur - valel ajal vales kohas.

Laupäeval sai Viljandis Motorammil käidud, vähemalt ma arvan, et ürituse nimi ikka oli selline, kuigi see ei oma antut kontekstis kõige suuremat tähtsust. Tähtsam on antud momendil, see et õhtul sai ka üle ei tea mitme aasta taas Ketaspidurit nähtud. Kunagi ühel kontserdil kuulsin ma lugu "Usual day", mis on siia maani minu üks lemmik lugusi ja kogu mu respekteeritav osa kodumaisest pop pungist alagab ja lõppeb selle looga. Kuid nüüd kontserti juurde, mida ma nägin ma tänu bändi trummarile Mannile. Arvestades üritust, kus bänd üles astus siis müts maha meeste ees, kuna alla igasugust arvestust publiku ees suutsid tegelased jääda endaks ja ikkagi korraliku show maha pidada. Tean omast käest mida tähendab esineda, kui lava ees on paar inimest ja needki tuttavad. Kuid jah kutid tegid korraliku show ja käitusid 100% profesionaalselt ja seda oli nauditav vaadata. Kui liikuda vaikselt muusika juurde siis ei suuda ma sellist positiivsust enam leida. Aastaid tagasi, kui kogu see tiineritepunk, ei olnud veel päris massidesse jõudnud oli neid nauditav kuulata ja ekstra Ketaspiduri pärast ka mõnele konsale sai sõidetud. Tänapäevaks on aga antud stiil nii ära leierdatud, et midagi head ei ole enam ammu kuulda olnud. Võib-olla häiris ka see, et kõike tehti eestikeeles ja midagi uut, säravat ja meeldejäävat polnud.
Ma mõtlen vaikselt veel järgmine kuu ilmuma pidanud albumi peale, siis tekib sügav kahtlus, kas see suudab kuidagigi alla pandud raha tagasi teenida? Aga noh, mina ei ole massid ja migile vanuseklassile müüb see muusika nagu soe sai, seega võtan vaikselt pöidlad pihku ja soovin, et Mann ja kompanii suudaks omadega nulli tulla. Kogu selle umbuskliku jutu peale aga soovitan ma siiski laivi vaatama minna, kuna vähe on Eestis selliseid bände, kes laval nii tugevad oleks.

Sorry kutid, ma austan väga teie kümmet aastat higi ja pisaraid aga musa pole just minu maitse - ärge pikka viha pidage.

Rock Ramp 2008

Folgile sai siis nädalavahahetusel siis soojendus Viljandis tehtud, mis lõppes ilge pohmelli ja veel kahe kaotatud kiloga. Läbi väikse joppamise õnnestus mul laupäeval tasuta käepael Rock Rambile saada. Sõit Tartust alagas üllatusega, et samal päeval enam tagasi ei õnnestu tulla. "Noh sitta kah" - mõtlesin ja võtsin igaks juhuks saapad kah lisaks plätadele kaas, pusa oli juba ennem õnneks kotti visatud. Enne Tartust välja saamist sai juba õlut jooma hakatud ja poolel teel Elvast viljandisse tuli juba ennast kergendada. Viljandis õnnestu viisteist minutit Faasinihke bändi proovi kuulata, proov lõppes ise efektselt kuna võimult maha kukkunud trummi taldrik suutis kidra juhtme keskelt pooleks lõigata. Aga igas halvas on alati head ja hea saabus Rolli pagasnikust alkoholi näol. Jõudsime pidusse, keset Winny Puhhi esinemist, seega jäi mingi kohalik "kultus kollektiiv" kuulamata. Winny Puhh võib olla igati tore silmale, oma hea kostüümi valiku ja showga aga minu kõrv küll seda munadeta vingumist üle ühe loo järjest ei suuda taluda. Tore üllatus oli Genka, kes bändide vahel rahavast ülesse küttis, tükk aega ei ole nii head show juhti näinud. Teisena õnnestus mul see aasta lõpuks Psychoterror ära näha, kurvastuseks mängisid nad liiga palju kahe viimase albumi kraami, mis iseenesest ei kõlba karu persse kah, õnneks lõpuks tuli ka vana head 90. sotsiaalset sõimu. Peale väikest keha kinnitust leiva ja hallitusjuustu näol sai suurem rõhk jälle joogile pandud, mida sai festivali alasse kotis sisse tassida nii nagu jaksasid. Tükk aega olen tahtnud Taaka lives näha, kuid midagi positiivset on küll selles "vaese mehe" Metsatöllus näha. Blackyst alates tuleb mingi black out, kuna järgmine bänd mida nägin ja mäletan on J.M.K.E. seega on ilgelt kahju avastada, et Kolumbus Kris on täiesti ära kadunud vahelt. Villu Tamme ja kompanii kohta ei ütle midagi muud, kui tekkis tõsine sõnavahetus ühe nende tulihingelise fänniga, kes oli mingi dressides punkar, teemal kas J.M.K.E. on parim Eesti punk bänd, või on selleks mõni teine bänd. Ma loodan, et vend sai Statoilist stardika poole hinnaga. Õhtu naelaks olid Kosmikud, kes tõmbasid lõpuks ka minu täielikult käima ja andsid lootust, et järgmine kord tasub kah sammud Viljandisse seada. Arvestades et samal ajal käis tasuta Amme Rock Vasulas ja Plink Plonk Tartus siis oli rahvast päris korralikult. Afterparty ööklubis jäi mul korraliku peatäie ja rahvuslikult meelestatud sõjardiga vaidlemise tõttu poolikuks ja Faasinihe kah lõpuks nägemata.